Tahaks koguaeg hullult kirjutada! Kui paar postitust tagasi mainisin, et köögitoimkond on minu teraapia siis ka kirjutamine on asi, mis mulle väga meeldib. Mulle on korduvalt ka mainitud, et see mulle sobib aga "kirjanik" kõlab kuidagi nii...eee...see on umbes sama nagu hea kaameraga fotograaf või vähe suurema rahakotiga meigikunstnik (ehk siis piisavalt heade töövahendite korral võib iga keskpärane ennast nii nimetada) Ma ei välista, et kui mul ühel päeval inspiratsioon üle keema hakkab, selle ka kaante vahele panen aga esialgu pigem mitte! Esialgu on probleem selles, et tahaks kirjutada ja uut infot ning ideid jagada aga pole nagu väga kumbagi.
 Vähekene saan kirjutada sellest, mis me Aaviku taluga kaasa saime ja mis esmapilgul silma hakkas :) Mitte, et ma oleks pidevalt mõelnud, mis majaga kaasa antakse aga ma ikka sisimas natukene lootsin, et paar maiuspala sinna ehk maha jäetakse. Arvestusega, et perekond nii suure potensiaaliga maja käest annab võis eeldada, et nad nii mõnestki väärtuslikust esemest seal majas veel loobuvad. Enamik oli küll täis veneaegset mööblit ajast, kui kõik väärtuslik (nagu täispuitlauad, vitriinid) põlema pandi ning välismaine ja "uhke" saepuruplaadist sektsioon asemele toodi. Mida rohkem seina ära kattis, seda uhkem :D Aga mõned asjad hakkasid silma küll. Esiteks veininõud-erinevates kujudes ja mõõtudes, mis minu silmis väga ägedad sisekujunduselemendid on. Nendest teen kindlasti pilti mingi hetk. Teiseks leidsin sealt kaks lauda, mis meie majja kindlasti alles jäävad-esimene oli nikerdatud jalgadega puidust kirjutuslaud. Käis lahti, seega võis olla tegemist ka väiksema söögilauaga aga kinnisena oli tüüpiline ühe sahtliga kontorilaud minu silmis :) Ja teine...klassikaline Eesti aegne ümmargune söögilaud, millest mõni aeg tagasi sonisin. Et ei tea, kas peab ikka söögitoale ka ruumi hakkama eraldama? :D Siis garaažis silmasin veel korra ühte vanaaegset puidust veinikasti...Nagu need olid, lippidest kokku löödud ja pressitud/lakitud/graveeritud kirjad peal. Kui sellest muud ei saa, siis ühe hea kasti näiteks ajakirjade hoidmiseks kindlasti. See oli kõik muidugi kiire esmamulje ja teisel korrusel ei vaadanud me peaaegu üldse ringi. Õigemini me lihtsalt ei näinud, kuna olime ainult taskulambiga ja ei suutnud tuvastada, kust (ja kas üldse) teise korruse elektrisüsteemi sisse saab lülitada. Veidi kõle oli ka!
 Veel saime majaga kaasa igasugust pudi-padi. Voodilinad, nõud, raamatud...sorteerimisest saab seega ilmselt paari päeva töö, kuna alles kavatsen jätta tõepoolest ainult need asjad, mis kuidagi sümpaatseks saavad või mingit väärtust omavad. Sellessuhtes oleks mulle meeldinud kui oleksime maja saanud tühjana, et kellegi asju ära visata tundub kuidagi vale aga endale jätta veel valem. Teiselt poolt ongi just meie tulek selle maja uus algus ja sorteerimine on hea start sisse elamiseks ning soojendus esimesteks töödeks. Sest paari päevane inventuur on kõige muu kõrval ilmselt köömes...Eveli igatahes julges mulle lubada, et kui töödega pihta hakkame, siis olen saledam kui iial varem :D Karta on, et maaelu diivanil lösutada ei lase ja see mulle väga meeldib. Siin paneelide vahel olen ma niigi mugavamaks ja laisemaks kui iial varem muutunud ja mälestus lapsepõlvest oma mängumaadel meenutab, et alati oli midagi teha. Nii vanematel kui lastel :) Seega..Palun kiiresti üks kevad meile. Lähen seniks talveunne!

 Jah, nii on! Kauaoodatud võtmed on käes :) Oleme nüüdseks juba neljandat päeva õnnelikud majaomanikud. Ega tegelikult peale mõtlemise kui hea on omada oma maja, oma aeda, oma õunapuid ja rohkelt värsket metsaõhku, veel mingit tunnet tekkinud ei ole. Selline suur samm elus on ilmselt nagu lapse saamine-läheb aega enne kui päriselt kohale jõuab ja esmalt vaatad tõtt hoopis hirmuga, et mis siis edasi saab :) Samal õhtul kui maja üle anti jätsime Nora tädiga ja käisime kahekesi valdusi üle vaatamas. Tegime pliidi alla esimese tule (õigemini põletasime paari halgu), tegime majale tiiru peale, kuulasime köögis raadiot ja isegi tantsisime natukene keset smeie suurt 18 ruudust kööki. Meie tantsuoskust saab muidugi pigem õõtsumiseks nimetada aga siiski, päris romantiline oli! Sinna minnes ma veidi kartsin ausaltöeldes...oli väga pime ja tuuline, majal oli elekter kilbist väljas, tühi, rõske ja külm. Ma ei kartnud mitte pimedat ja tuult vaid seda, et äkki tekib mul majas sees sellisel hetkel mingi hirm...mis oleks arvestusega, et sellest ühel päeval meie kodu saab ikka üpriski halb variant. Õnneks nii ei läinud ja pigem oli selline uudishimuga kaasnev ärevus sees! Ma küll õhtul Krisile mainisin, et huvitav kas maja endine omanik tuleb meid külastama ka...sest ei saa salata on ennegi kuuldud jutte vanadest majadest ja nende kadunud omanikest ning ikka tabad ennast vilksamisi sellele mõtlemas aga Krisil oli selle koha pealt õigus, et nii ei tohi isegi mitte mõelda. Ja pigem mulle meeldib, et majaga käib kaasas oma lugu ja on keegi, kes sellesse palju pühendanud on (ilmselgelt on näha, et maja on hästi hoitud) Mina omaltpoolt annan parima, et seda maja edaspidi sama hästi ja isegi veel paremini hoida! Igatahes on ootused tulevasele kodule suured, unistused veel suuremad. Esialgu me küll seal suurt midagi tegema ei hakka (või no arvatavasti jäävad esimesed suuremad tööd kevadesse) aga üritan siiski nii tihti kirjutada kui võimalik. Kasvõi ainult ideedest, mis peas keerlevad...
Praegu ootan igatahes hoolega kalli mehe puhkust, et Aavikus rohkem toimetada ja oli ka plaanis esimene öö seal varsti ära veeta. Eks näis kas selle aja sees õnnestub, mis ta seekord kodus :)

Ikkagi majaomanikud! 

 Täna kirjutan teemal vannituba ja lisan veel üleüldiselt silma jäänud pilte. Vannitoast mul "enne" pilti hetkel võtta ei ole. Esiteks polegi seal praegu sellist ruumi nagu vannituba. Ainus pesuruum on eraldiasetsev saun (mis nii ka jääb, sest mis maamaja see ilma päris saunata on) ja teiseks pole need ruumid, kus ma vannituba tulevikus näen eriti pildistamist väärt :D Ehk siis wc, sahver ja maja teise sissepääsuni viiv koridor. Ärge küsige, miks sellel majal kaks sissepääsu on!? Ja see teine pole isegi nagu a'la terassi või veranda sissepääs vaid konkreetselt teine välisuks. Selle ehitaks mina kinni ja teeks hoopis maja taha suure klaasuksega terassi :) Aga sellest pikemalt kunagi hiljem ja seda juhul kui härra minuga samal meelel on. Selle kuhu ma oma potid-pannid riputan või milliseid kardinaid tahan saan ilmselt jaa ise otsustada aga ümberehitustööd jäävad vist ikka meeste pärusmaaks. Et maja päris küllili ei kukuks ainult sellepärast, et ma hiiglasliku klaasust tahan!
 Vannitoa juurde tagasi, siis sellega mul tegelt eriti suuri nõudmisi veel tekkinud ei ole. Võibolla sellepärast, et vannitoas ei kuluta ma viimasel ajal nii palju aega nagu köögis :D Aga on kolm asja, mis minu vannitoas olema peavad-tapeet, puit ja kardinad! Tean, et need kõik on vannitoa puhul pigem harvaesinev nähtus ja kõlavad nagu oleks ma suure toa ja vannitoa sassi ajanud. Aga ei! Mul lihtsalt on mingi kiiks, mis ei taha igavat ja külma keraamilist plaati. Põrandale muidugi jaa aga seinal võiks olla siiski soe puit, värviks tapeeti ja romantikaks suur pitskardinatega aken :) Samuti olen ma alati unistanud lõvijalgadega vannist, mis on maamaja puhul minu silmis ainuõige valik, kui jälgida romantilist joont. Aga sellega on lood nii, et kõik oleneb täielikult sellest, kui suure ruumi me suudame vannitoa jaoks eraldada, sest puhtalt praktiliselt mõeldes...laps/lapsed ja igapäev...on vaja dušši, kätepesuks kraanikaussi, vetsupotti niikuinii, kohta pesukorvile jne. Selline vann kaotab aga oma võlu kui ta ei saa omaette ilutseda. Esialgu jääb küll teine korrus puutumata aga ehk on võimalik kunagi hoopis teisele korrusele minu isiklik buduaar teha. Suure peegli ja lõvijalgadel vanniga, kus perenaine mõnulemas käib :)

 Nüüd kukkus nii välja, et ühtegi praktilist dušinurgaga pilti ma siia pandud ei saanudki aga ütleme siis nii, et ideaalne vannituba oleks segu nendest kõigist ja lisaks klaasiga eraldatud nurk duši jaoks. Lihtsalt kõige tavalisem maast-laeni klaas, isegi kui samas ruumis pole vanni :) Seda imetlesin ma kunagi ühes hotellis, et kui palju annab lihtsalt klaas ruumile avarust võrreldes kabiinidega, mis on kõigele lisaks kõige õudsamad asjad, mida puhastada. Ma ei tea, kas klaasiga on kergem või ei aga pole vähemalt neid valgeid katlakiviseid nurki, mida aja jooksul enam korralikult puhtaks ei saagi.
 Siis veel paar pilti eelmise pikema teema jätkuks...

See on see, mida mõtlesin selle all, et ei taha teist rida kappe lae alla. Selline lohakas ja segasummasuvila hõnguga viis asju hoiustada on palju palju vingem ja maalähedasem :)

Millllline võrratu vitriinkapp!

Söögilauda meil ilmselt küll ei tule aga kui tuleks, siis ilmselt oleks see midagi sellist-massiivne! Ja lisatähelepanu palun pöörata erinevatele toolidele :)

Täiesti mõtetu pilt! Kui taustal olev imelise vaatega kraanikauss välja arvata..

Ja siis veel kaks magamistuba ka lõpetuseks...need on lihtsalt paar sümpaatset pilti, mis mulle praegu telefonis lapates silma jäid :) Sellest ruumist ma ilmselt pikemat postitust enne ei teegi kui aeg käes tegutsema hakata ja seda niipea ei juhtu, kui just majaga hoovi peal kasvavat rahapuud kaasa ei anta :) Sest alguses hakkab meie magamistuba olema seal kus parasjagu remonti ei tehta. Ja kui köök-elutuba-vannituba-külalistetuba on mul mõtetes juba majas paika pandud, siis magamistoa asukoht selgub tõesti alles ajaga.

Ja selliste pehmete ja kohevate vooditega ma täna lõpetan ja lähen maandun enda omasse...Headööd!

Ma ütlen ausalt, et lastetoa peale pole ma rohkem mõelnud kui seda, et kuidas ma selle pisikese küll ühel päeval eraldi tuppa magama panen. Fakt on aga see, et millalgi peab seda tegema ning seetõttu pole lastetoa teema ka päris puutumatu. Täna leidsin ma igatahes esimese "must have" eseme Nora tulevasse tuppa. Te vaadake ometi seda voodit!

Ütlen ausalt, et kui ma suudan välja mõelda kuidas see endale saada, siis ostan ma selle viivitamatult ära. Isegi kui Nora peaks oma tuppa alles 5 aasta pärast kolima! Aga kuna tegemist on ainueksemplariga ja mul kohe seda raha kuskilt võtta ei ole, lepin ma juba eos olukorraga, kus ma sellel hetkel kui neiu oma toa saab, sarnast voodit ilmselt tikutulega taga hakkan ajama :) Ja kuigi ma ei ole eriti mannavahu austaja, siis lisaks voodile paelus mind nende piltide juures ka see hele laudis ning üliõrn ja tütarlapselik tapeet. Tegin selle postituse praegu kiiruga enne magaminekut aga ma lihtsalt ei suutnud oma vaimustust ja järjekordset ideelendu ainult endale hoida. Ja ilmselt on mul siit ühel päeval kokku kogutud ideid kõige lihtsam üles leida :)

Headööd ja lillelisi unenägusid!

Kuna ma rääkisin eelmine kord ja olen ka varasemalt rääkinud oma suurtest unistustest seoses meie tulevase koduga, siis otsustasin teha mõned postitused, mis annavad väheke selgema pildi. Panen pilte ja kirjutan natuke juttu :) Alustan enda jaoks kõike enam läbi mõeldud ruumiga, milleks on otseloomulikult köök! Köök on kodu süda, kus pere ja sõbrad kokku saavad. Rääkimata sellest, et minu jaoks on söögitegemine ilmselt üks suurimaid eneseväljendamise viise...Mulle meeldib ennast sellel teemal täiendada, proovile panna ja katsetada. Minu jaoks on aeg köögis isegi peale närvilist päeva tohutult rahustav ja väga harva kui ma tõesti eelistan väljas söömist kodusele söögile :) Õigemini mulle meeldib väljas süüa aga aina enam avastan endas seda külge, mis eelistab kvaliteeti kvantideedile.
 Aga söögist tagasi köögi juurde, siis Aavikus on vanale talule omaselt köök sõna otseses mõttes kodu süda. See on esimene ruum, kuhu sa sisse astudes satud ning ruum, kust pääseb kõikidesse teistesse tubadesse :) Kõigele lisaks on see piisavalt avar ja puupliidiga, mis oli üks minu "must have" tingimus tulevase kodu suhtes. Praegusel hetkel näeb see muidugi suhteliselt mittemidagiütlev välja aga ma usun, et neid pilte vaadates hakkab iga koduperenaise fantaasia tööle, kes vähegi köögis toimetamisest lugu peab :)

 Päikesevalgust kumava ukse suunas jääb välisuks, pisike koridor ja trepp teisele korrusele. Esimene uks pliidi kõrval jääb esialgu ilmselt külalistetoaks/kontoriks aga ütlen ausalt, et kui raha liiga palju oleks siis teeks ma ümber pliidi puhta töö ning ühendaks köögi-elutoa ja söögitoa (sellise ruumide asetusega nagu praegu söögituba eraldi ei tule) Aga see tähendaks automaatselt terves majas topelt-tööd ja meespoolele niikuinii see ei meeldinud, et ma kohe lammutama tahan hakata...seega ongi hea, et raha üleliia ei ole. Tagumise toa seina tahan ma siiski maha lammutada ja ehitada köögi ning suure toa kokku. Olen alati unistanud eraldi köögist ja arvanud, et minu majas avatud kööki ei tule aga see on ainuüksi avaruse lisamiseks paratamatu otsus. Elutuba pole väga suur ja kuigi köögi pinda on rohkem kui keskmises majapidamises siis 4 ust selles ruumis tundub mulle siiski liiast. Majaplaani vaadates võiksid köök ja elutuba seal üksteist väga hästi täiendada :) Elutoaga seoses olen ma ideid ja inspiratsiooni suhteliselt vähe kogunud aga köögipoolelt kergitaksin küll kardinaid, mille varjus unistused end peidavad.

 Üldpilti ma teile veel muidugi panna ei saa, sest sellest ei tea ma isegi midagi aga on detaile, mis mu tulevases köögis peavad olema. Nagu näiteks alumisel pildil olev köögimööbel...puidu ja valge kooslus mõjub korraga nii maalähedaselt kui värskendavalt. Selle idee olen ma endale pähe võtnud, et köögikapid peavad olema skandinaavialikult valged ja tööpind täispuidust!  Vasakpoolne pilt on minu köögi teine (või juba neljas) "must have" ja see on lai kraanikauss akna all. Ma ei tea kuidas see teostatav on, kuna ruumi asetust vaadates on see kõige ebapraktilisem asukoht aga nii Prantsuse, Itaalia kui ka Ameerika maamajades on kraanikauss alati vaatega õue ja niikaua kui ma olen osanud sellele tähelepanu pöörata, olen ma olnud rohkem kui kindel, et see on ainuõige! Sedaenam, et Aaviku köögiaknast avaneb suurepärane vaade tagahoovile ja päris meie oma metsale :)
 Kesmisel pildil on veel üks unistus ja see on vitriinkapp, kuhu ma saan panna oma kõige ilusamad nõud, kausikesed ja köögividinad. Need, mida köögikappi peita oleks kuritegu. Ma soovin justnimelt seda, et see oleks muust köögimööblist täiesti eraldiseisev mööbliese...pilt on taaskord skandinaavialiku taluhõnguga aga ma ei välista, et sooviksin sinna hoopis rasket ja massiivset tammepuidust nikerdustega vitriini. Selle puhul saab ilmselt õigel hetkel määravaks äratundmisrõõm :)
 Parempoolsel pildil on ammune unistus "saarest" köögi keskel, mis on samaaegselt nii tööpind kui söögilaud aga ütlen ausalt, et ajaga aina maalähedasemaks muutuva maitse juures olen ma selles veidi kahtlema hakanud. Esiteks seetõttu, et lastel on sellise kõrge laua taga halb istuda. Teiseks klassikalist süldilauda sellest ei tee, kui mõni suurem juubel tähistamist vajab. Samas on selline valik ilmselt möödapääsmatu, sest söögilaud kuskile pimedasse nurka minu silmis ei sobi ja kraanikausi kohta ma sellele paraku ka ei loovuta! Keset kööki aga lauda panna ei saa, sest üks asi mida ma veel enda kööki ei taha, on teise reana asetsevad kapid (need nö ülemised kapid siis) Mis tähendab seda, et lisakappide saamiseks on saareke köögi keskel hädavajalik ja seega jõuan tagasi algusesse, et ainus võimalus eestiaegseks söögilauaks oleks söögituba aga selleks oleks vaja juba suuremaid ehitustöid tegema hakata ja neid me ei tee! :) Ehk ma siis lohutan ennast sellega, et romantiline söögituba koos pika lauaga on küll imekaunis aga igapäevaselt ei jõua me keegi seda niikuinii katta ja see on ikkagi juba üleliigse ruumiga kaasas käiv privileeg.
 Tegelt on suuri plaane veel muidugi vara teha, sest võib olla sada põhjust miks ma ei saa näiteks soovitud seina maha lammutada või kraanikaussi akna alla panna aga unistamine pole patt ja kõva häälega soovimine laseb tihti soovidel täide minna. Samuti ei ole halb inimesel teada, mida tahad või mida mitte :) Ja kuna ma olen nüüd terve Nora uneaja unistamisele kulutanud ning mul on kõik asjad tegemata, mida ma tegema oleks pidanud, siis lõpetan praegu ära lootuses, et ta veel pool tunnikest magab. Uute unistuste ja inspiratsioonini!

 Tagasi vaatamata ei oskagi ma hetkel öelda palju eelmisest postitusest aega möödas on aga ilmselt palju. Miks? Sellel lihtsalt põhjusel, et me ei ole selle ajaga liikunud ei edasi ega tagasi. Ainult niipalju on muutunud, et Nora on nüüd ühene :) Hipphipphurraaa! Uskumatu kui kiirelt lapsega aeg läheb...

 Tagantjärele tarkusena võin ma öelda, et majateemaliste postitustega ruttasin ma ikka kõvasti ette, aimamata kui palju võib kodu soetamisel olla takistusi. Ja no muidugi see, et kui takistuse ületamiseks on vaja saada lihtsalt ühele paberile allkirja, siis ajaliselt selle ühe allkirja saamine ja paberi kehtivaks tunnistamine võtab nädalaid. Aga nüüd julgen öelda, et paberimajandus on lõpuks ometi korras. Kõigile sobiv notariaeg on kokku lepitud 11.detsember ehk siis võtmed peaksid käes olema vähem kui kahe nädala pärast. Peale sajaseitsme takistusega silmitsi seismist tundub see uskumatuna :) Ja ilmselt kui võtmed käes, siis ei jõua ka veel tükk aega kohale, et meil ongi päris oma unistuste maamaja! Ajaliselt jääb kinnistu üleandmine muidugi väga halvale ajale. Lootsime ju enne külma kanalisatsiooni ära paigaldada ja talvisel ajal seal juba vaikselt nokkida ja vaadata, mis saama hakkab. Teiselt poolt tundub praegusel hetkel see venitamine vaata, et isegi kasulik ning ilmselt on see ka millekski hea. Milleks, see selgub ilmselt ajaga :)

 Senikaua jätkan sisustusajakirjade, elustiililehtede ja Country Livingu sirvimist...eks ikka ideede ja inspiratsiooni saamiseks. See on väikestviisi juba mu hobiks saanud ajal kui neiu magab :) Uskumatu kus on inimestel ideid...ja uskumatu kui hästi ma suudan enda silme ette kujutada selle, millisena ma oma kodu tulevikus näen. Loodetavasti ei jää see ainult kujutluspildiks! :)

Ahjaa...mu arvuti on JÄLLE katki, seega postitan taaskord telefonist. Ja no see on ikka ülemõistuse tüütu :D

Kes me oleme

  Ja nüüd see kauaoodatud postitus! Ma ei kirjuta väga pikalt ja põhjalikult, sest oma oskuse juures detailidesse laskuda ei jaksaks ükski normaalne inimene seda postitust pärast lõpuni lugeda. Kõigele lisaks ei saa ma igat pisidetaili kõikidega jagada, kuna see ei puuduta ainult mind ning pean arvestama ka teistega. Ja tegelikult ei teeks ma sellist "Kes me oleme" postitust üldse aga me kõik oleme selle ettevõtmise suur osa ning kodust teevad kodu eelkõige ikkagi selle liikmed :) Seega ei saaks sellest ka päris kõrvale hiilida.
  Meie lugu Kristianiga algas 10 aastat tagasi tänu ühistele sõpradele. Üle 5 aasta sellest ajast oleme jaganud ühiseid muresid ja rõõme ning julgen väita, et olen leidnud enda kõrvale parima sõbra ja kaaslase kogu eluks :) Ei, meie minevik ei ole täis ainult positiivseid hetkeid ja oleme ajaga pidanud nii mõnegi päris keerulise takistuse ületama aga see kõik on muutnud meid väga tugevaks meeskonnaks. Nii vanuse kui kogemusega on tulnud oskus teineteisega rääkida, teineteist toetada ja tasakaalustada. Mina oma kärts-mürts iseloomuga lisan vähe (vahest liiga palju) särtsu, samas Kris toob mind oma tasakaalukusega maa peale tagasi ja ausaltöeldes ei kujuta ma ette, et keegi sellega paremini toime tuleks. He's the one!
  Praeguseks hetkeks oleme olnud paar aastat kihlatud ja meie peres elab veel üks armastus. Kohe aastaseks saav imearmas preili, kellel nimeks Nora Ly :) Last planeerisime me oma perre kaua aga tagantjärgi ei oleks ta ilmselt saanudki enam õigemal ajal tulla-olime saanud just oma esimesse päris koju ja pea oli ka noorusehullusest vähe selgem kui aastad varem. Nora on kõike muud kui kerge laps...temaga on algusest peale olnud magamata öid ja päevi. Gaasid, hambad-kõik on käinud väga raskelt ja on olnud hetki kus ma olen täielikult murdumas. See on madalseis, millest ma võiksin pikemalt kirjutada, sest usun siiralt, et kõikusin sünnitusjärgse depressiooni piiril ning tean, et neid naisi on ümberringi palju. See on teema millest ei peaks vaikima aga see ei sobi siia hetkel kuidagi ja panen seega inimestele lihtsalt südamele, et tuleb rääkida kui on raske :) Kui ma poleks suutnud õigel hetkel suud lahti teha, nutaksin ma ilmselt endiselt hommikust õhtuni patja...Jah, asjad olid nii hullud!
  Hoolimata sellest, et Noraga on keeruline on ta suurim õnn ja õnnistus, mis meiega juhtunud on :) Tema naer päästab päeva ja tema siirus muudab iga hetke nii südantsoojendavaks...See kuidas ta hommikul mind juustest sikutab ja ootab seda, et ma silmad avaksin. Kui suur naeratus mulle selle peale kingitakse-lihtsalt selle eest, et ma teen silmad lahti! Kuidas ta rõõmustab nii tühiste asjade peale, millest täiskasvanu enam isegi mõelda ei oska. Kuidas ta suudab ühe väikese hetkega panna kõik halva ununema. Oeh, lapsed on imelised!
  Meie pere neljajalgsed aga sugugi mitte vähemolulised liikmed on kaks emast kassi. Tegelikuses on nad nimetud aga kunagi sai naljaga öeldud, et Juta ja Mari ehk siis praegu tutvustan neid nii :) Üks on 3,5 aastane ja teine mõnekuune. Ka nende näol on sarnaselt teistele selle pere naistele tegemist üpriski suurte hävitusmasinatega aga samas loovad nad diivanil pikutades ja nurru lüües selle mõnusa eheda kodutunde :)
  Ma küll varasemalt lubasin seda postitust kirjutades hirmsat romaani aga tuli välja hoopis lihsamalt. Samas sain kõik öeldud, mida oluliseks pean ja ilmselt selle arvestusega, et jooksvalt räägin meie tegemistes niikuinii polegi tark kõiki kaarte letti laduda :)
Armastage ja olge armastatud...

Eksponeerin uhkelt oma suurimat vara!

Vabandused ja unistused

  Olen jälle kirjutamises pikema pausi teinud (ilmselt tuleb neid kordi veel palju) aga mul on ka paar vabandust varnast võtta. Esiteks on meie väikesel preilil hambad tulemas ja seekord lausa koos verega ning iga ärkveloleku hetk on vaja, et ma temaga mängiks, räägiks, sööks, jalutaks...ehk siis veedaks iga hetke tema lähedal ja temaga koos. Seega pole mul lihtsalt võimalust arvuti taga istuda ja kirjutada aga ausaltöeldes kui tekibki vaba hetk, olen enamasti nii väsinud, et vajun kohe voodisse või üritan kuidagimoodi saada ühelepoole koduste kohustustega. Paraku pole meil ei nõudepesumasinat, pesukuivatit ega robot-tolmuimejat, mis need kohustused minu eest ära teeks. Selle vea me uues kodus kindlasti parandame! Ma olen küll igati seda meelt, et koduse ema töö on hoolitseda kodu, mehe ja laste eest aga vaevalt ükski kodumasin naisi laisemaks muudab. Pigem annab see võimaluse olla veel parem naine ja ema ning võibolla vahest lubada ka hetke iseendale :) Lihtlabane näide...kui Nora magab lõunaund pean ma valima, kas pesen nõud või ennast, sest mõlemat ma tihti ei jõua. Samas ei pesemata nõud ega pesemata naine pole koht kus järeleandmisi teha ja nii lähengi lõpuks lapsega pesema (võite ise ette kujutada, kui palju seda pesemiseks nimetada saab) või loodan, et ootamatuid külalisi ei tule, kuna nõud enam kraanikaussi ära ei mahu. Aga see kõik on vaikselt juba teemast kõrvale kalduv hala!
  Asun hoopis oma teise vabanduse juurde, miks ma kirjutanud pole. Nimelt töötab minu teine pool üle lahe ja käib kodus iga kümne päeva tagant. Võite ise arvata, et nendel päevadel kui ta kodus, tahan ma veelvähem arvuti taga istuda kui lihtsalt "lapsevabadel" hetkedel. Eks ma leian ennast aeg-ajalt kiirelt Facebooki piilumas või meili lugemas aga ei teki naljalt sellist hetke, kus oleks oma mõtetega kahekesi ja ennast arvuti taha "lukustaks", et kirjutada. Ja muidugi on kolmekesi olles meie päevad ka natukene tihedmini sisustatud :)
  Need vabandused oleks tegelt üpriski hea sissejuhatus minu kaua lubatud "Kes me oleme"  postitusele. Jõudsin juba kirja panna selle, kus mu mees töötab ning isegi selle, mis ajuvabade dilemmadega ma koduse emana kokku pean puutuma. Paraku on aga nii, et poen nüüd oma lapsele kaissu. Kell on palju, äratus on vara ja päevad on pikad! Selleks, et see tutvustav ja arvatavasti üpriski pikk postitus kirja saada, pean ma ilmselt mõni päev lõunaune ajal jätma pesemata nii ennast kui nõusid :D Kui ma just aja jooksul muu jutu sees kõiki detaile ära ei maini. Maja teemal ju praegu suurt midagi kirjutada ei ole ja tuleb lihtsalt oodata...esmane suur tuhin on üle läinud ja vaikselt saan juba öösel magada, mitte ei nuputa ööotsa kuhu nurka kraanikauss panna ja kas meil üldse peale majaostu kraanikausiks enam raha on :D Aga esmasest tuhinast hoolimata ei möödu päevagi, kus ma meie tulevasest kodust ei mõtleks või ei arvutaks kaua veel ootama peame...ja muidugi unistused, unistused! Need on suured aga oskus suurelt unistada on varemgi nii mõnegi minu soovi täitnud :)

Unistage ja elage õnnelikult, sest õnn on veeta elu kellegagi, kes nimetab sind oma õnneks! Ja just nii mind täna nimetati.

Kes kannatab see kaua elab!

  Tean, et kodu soetamise mõistes ei ole meie ootamine veel sugugi kaua kestnud. Sellised tehingud on suured ja ei käi üleöö aga sellegipoolest on praegu see koht, kus vägisi tekib tahtmine küsida, et "kaua võib?" Ei olnud sugugi ammu kui pidin kirjutama, et meie notariaeg edasi lükkus ja nüüd saan veelkord kirjutada, et SEE LÜKKUS EDASI!!? Kui alguses oli pidur meie poolne, siis hetkel on takistused maja praeguse omaniku poolt. Õigemini on seal mingi trall alaealise pärijaga, kelle eeskostjal puuduvad vajalikud paberid ja inimene, kes seda väljastada saab on südametu ning ei tee seda eelisjärjekorras hoolimata sellest, et talle selgitati, et enne talve oleks majja vaja toimetama saada. Tal oli ilmselt savi kuna tema majas on kanalisatsioon ja torud ka ei külmu! :D Ja kui me selle neetud paberi ükskord saame, siis läheb veel 10 pikka päeva enne kui see paber seadusesilmis kehtivaks muutub. Seega, üle kuu aja ootamist!! Ühelt poolt ei muuda peale ühte kuud teine kuu enam midagi aga ei saa salata, et kui midagi niiväga oodata, siis ei ole sellised uudised just "hane selga vesi". Aga nagu pealkiri ütleb, kes kannatab see kaua elab :) Järelikult elame me Aaviku talus ühel päeval pikka ja väga ilusat elu!
  

  Täna üllatas mu kallis mees mind otsusega, et mul oleks ikka uut arvutit vaja (vanaga tegi meie väike põrguline 1-0 ning uut ei lootnud ma majaostu ja autokooli vahel lähiaastatel soovida) seega on lootust, et saab rohkem postitusi ja rohkem pilte. Telefoniga oli isegi ühe lühikese postituse tegemine üksjagu vaevaline ja seetõttu olen edasi lükanud ka seda, et meie segasummasuvilast rääkida aga nüüd luban, et see postitus tuleb...kohevarsti! Ja tulevad ka pildid ja kindlasti mõni video :) Ja tuleb ka see päev, kus ma lähen ja jäädvustan meie uue kodu iga nurga koos kõikide selle vigadega. Kirjeldan oma unistusi ja loodetavasti aja jooksul ka teekonda nendeni.

Seni pikka kannatust!

Käisime täna oma valdusi üle vaatamas...uskumatu aga sellest hetkest kui me maja juurde minna otsustasime hakkas mul kõhus keerama nagu jõuluvana ootaval lapsel :) Tegelikult päris maja juurde me lõpuks ei pääsenudki. See läks minul kuidagi kõrvust mööda ning meespool oli unustanud, et kui seal kedagi toimetamas ei ole, on tõkkepuu ees. Seega otsustasime viisakalt, et broneerimisleping ei anna meile veel õigust sinna omavoliliselt jalutama minna. Sedaenam, et naabritega pole tutvust tehtud ning naabritädi oma pitsuga agaralt hoovi peal valvas...
Käisime siis hoopis kümnekonna kilomeetri kaugusel esivanematel külas :) Ja külastasime ka mehe vanaema ehk Nora vanavanaema, kes kohe aastaseks saavat Norat senimaani näinud ei olnud. Häbi siinkohal meile!

...selle häbiga silmis lõpetan ma selle tegelikult väga toreda pühapäeva ja üpriski lühida postituse... :*

Sammuke edasi. Üks tagasi.

  Uudiseid on nii positiivseid kui (natuke) negatiivseid! Positiivse uudisena siis see, et käisin täna vanematega notari juures ehk olen nüüd ametlikult Tedre korteri omanik :) Tegelikkuses pole ma ennast senimaani kuidagi teisiti tundnud ja minu kodu on see olnud sellest hoolimata, et paber seda ei kinnitanud aga eks natukene uhkem tunne ikka, et saab ise päris oma kinnisvara eest maamaksu maksta.
  Negatiivne uudis tuli täna koos pangaametniku kõnega-meie ärevale nädalale (mis pole tegelikult veel läbi) lisandub neli pikka päeva ootamist. Aga erinevalt senisest ootamisest on need päevad pingevabad ja pole teha muud kui see aeg lihtsalt ära sisustada :) Reaalselt polnud me ju pangast kuulnud muud kui seda, et meil laenu saamiseks soodne seis on. Kindlaks vastuseks oli vaja sada-seitse erinevat allkirja, hindamisakte, pabereid ja seda 5 päeva jooksul arvestusega, et pidime alustama ilma igasuguste teadmisteta täiesti nullist. Kõigele lisaks ei tahtnud meil ükski asi esimese katsega õnnestuda ja koguaeg olid mingid "agad". Aga me saime hakkama!!! Sellega kadus ka suurem pinge ning saabus kindlustunne (mis ühest küljest negatiivse uudise teisest küljest üsna positiivseks muudab) :) Miks siis neli päeva ootamist kui kõik paberimajandus korras? Seda seetõttu, et saime kõigega valmis nii napilt, et viimased paberid alles tänase tööpäeva lõpuks panka jõuavad ning ametliku kinnituse saavad. Paraku tuleb nädalavahetus peale ja ostu-müügilepingu sõlmimine oleks pidanud toimuma esmaspäeva varahommikul, kuid notar ei jõua dokumentidega nii ruttu valmis. Vabast ajast ja nädalavahetuseti kõrgepalgalised ilmselt tööd ei tee nagu ma täna seal kontoris nägin! Kui soovisin notaritasu maksta, siis kaks kohvitassi taga istuvat sekretäri, kes omavahel lobisesid palusid mul istuda ja oodata. Seda siis põhimõtteliselt niikaua kui nad oma "tähtsad" jutud kohvitassi taga lõpetasid :) Aga see on hoopis teine ja üldse mitteoluline teema. Palju olulisem teema on see, et nädala aja pärast võib meie pisikesele perele õnne soovida! Aga miks siis mitte teisipäev või kolmapäev? Sellepärast, et notari juurde koguneb kokku 7 inimest, pluss pangaametnik ja maakler. Üheksa inimese peale pole just väga kerge ühist aega kokku leppida...

See postitus tuli nüüd väga notariaalne ning tuima ja tarka juttu täis aga neutraliseerin seda lähipäevadel. Kuna Aaviku talust nädala aja jooksul ilmselt suuremaid uudiseid tulemas ei ole, siis on paras aeg tutvustada meie praegust segasummasuvilat ja selle viite toredat liiget...ehk siis vähe lõbusamat juttu ka :)

Tähistamiseni!

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Öeldakse, et kui midagi on meile määratud, siis tuleb see meie juurde ühel või teisel viisil ise. Samamoodi tekkis ka see kinnistu silmapiirile täiesti ootamatult...aga see, mis sealt edasi toimuma hakkas oli küll kõike muud kui "ise tulemine".
  Alustuseks ei tahtnud maaklerile sobida meie poolt pakutud kella-aeg ja pidime seetõttu ära ütlema ühele teisele, kes meid ootas. Kohapeale jõudes olid seal juba kindlad huvilised meid ees ootamas ning enne neid olid käinud ühed veel kindlamad soovijad. Aga ütlen ausalt, et sinna maja ette sõites miski minu sees ütles, et see peab meie omaks saama. Tulgu, mis tuleb!
  Kuulutus oli üles pandud teisipäeval. Reedeks, kui me seda vaatama jõudsime oli huvilisi viis?! Viis huvilist, 3 päevaga, maja ostuks! Seega läks maja enampakkumisele ja kõikidele edasistele huvilistele öeldi lihsalt ära, sest fakt oli see, et üks nende viie hulgast on selle maja tulevane omanik :) Maja oli esiteks odav (arvestamata edaspidiseid renoveerimiskulusid). Teiseks asub see pea 4ha maalapil, kus on nii põllu-kui metsamaad ja väidetavalt kuskil krundil lausa mingi pisike oja/kraav voolamas :) Kolmandaks kui vaadata kinnisvaraturul liikuvaid talusid, mis pole kokku kukkumise äärel, siis on valik pea olematu. Ja seda mitte ainult Harjumaal, vaid üle eesti! Samas on linnast maale minek justkui uus trend ja nõudlus hästi säilinud maamajade järele kasvab iga päevaga.
  Sama päeva õhtul tegime siis oma pakkumise. Muidugi pakuti meid üle aga suutsime asja jälle oma kasuks pöörata. Ja nii see mõneks ajaks jäi, kuni viimasel hetkel pakuti meid ikkagi üle ning maakler oli sellega asja lukku pannud, et maja hind liiga kõrgeks ei läheks. Pisarsilmi olime juba kaotust tunnistanud kui minu meespool otsustas ikkagi veel korra pakkuda. Tunnistan, et me ei kasutanud päris ausaid võtteid ja pakkusime maaklerile omaltpoolt ka väikest boonust, et piire nihutada :) Aga nagu ikka, raha paneb rattad käima...
  Suurele rõõmuhõiskele ja kohapeal hüppamisele (mida ma pole ilmselt lapsepõlvest saati niimoodi omaette olles teinud) järgnes aga väga pingeline nädal, kuna rahaline pakkumine polnud selle väga nõutud kinnistu puhul päris ainus tingimus, vaid luges ka see, kui kiirelt me asjad liikuma suudame panna. Meie olime selleks hetkeks kindlad ainult selles, et meil on laenu saamiseks üpriski soodne seis! Aga ühtegi sammu selle suunas me veel astunud ei olnud ja seega tuli saada kõik asjad korda nädala aja jooksul :) Mis ei tähendanud sugugi ainult laenutaotluse esitamist. Meil oli vaja saada nädala jooksul raamatupidajalt kinnitus, kahe kinnistu hindamisaktid, teha broneerimisleping, leppida kokku notari aeg, et meie praegune korter minu nimele kirjutada (milleks oli vajalik nii mu ema kui isa kohalolek, mis oli omamoodi jabur aga seadused on seadused). Lisaks otsustas meie pangaametnik ühel hetkel, et ta ei vasta nii meile kui maaklerile ja seega jäi nii mõnigi küsimus õhku rippuma, mis lisas omakorda närvipinget. Siis tuli veel välja, et korteri minu nimele kirjutamisest tekib märge kinnisturaamatusse alles 1-2 nädala jooksul ehk siis panga silmis oleme varatud ja see võib kõik vastu taevast lüüa...
  Oma üle-eelmises postituses mainisin, et loodetavasti saan ma neid sissejuhatavaid postitusi teha veel maksimaalselt 5 päeva. Tegelikuses pole need viis päeva veel läbi...ja pingeline nädal kestab. Loodetavasti ei pööra selline ette ruttav oletus meie tulevasest kodust senist õnnestumist meie vastu aga ma tundsin, et tahan kõik emotsioonid algusest peale kirja saada. Õigemini polnud mul algselt sellise blogi kirjutamine seoses koduga üldse plaanis aga selles emotsioonide keerises tundus kirjutamine väga hea väljundina :) Mingil määral aitas mul sellise väljundini jõuda ilmselt ühe tuttava poolt kirja pandud blogi, kus samuti juttu vana talumaja renoveerimisest ning maale elama kolimisest. Seda lugedes ma muidugi ei arvanud, et ise ühel päeval samal teemal kirjutama hakkan :)
  Selle postituse lõpuks tekib ka väikene vastuolu sellega, et kõik mis tulema peab tuleb niikuinii. Mitte üks ainus asi seoses selle majaga pole sujunud mängleva kergusega aga samas oleme me suutnud kõik takistused siiski ületada. Keegi pole öelnud, et päris oma unistuste kodu saamine peab kerge olema, küll on aga iga esmapilgul ületamatu takistusega toime tulek märk, et saatus meid soosib ja tahab, et sellest saaks päris meie oma koht...

Seega oleme positiivsete uudiste ootel :)

Seniks üks pilt meie tulevasest garaažist, saunast ja pihlapuudest õuel. Nagu vanarahvas uskus, siis pihlakas on nõiapuu, mis kaitseb ja ravitseb!

...jätkan siis sealt kus öösel pooleli jäi...

Nagu mainisin, siis tingimused, mis enda tulevasele kodule seadsime jäid mingil hetkel tahaplaanile. Kohandasime neid nii-ja naapidi, vaadates ka kõike seda, mille alguses oleksime välistanud, kuid hoolimata piiride nihutamisest me seda sobivat ei leidnud. Liiga kallis, liiga logu, liiga kaugel, liiga väike, liiga suur, liiga valmis! Selliste vabanduste saatel sain ma aru, et ma olen valmis ootama niikaua kui vaja aga ma pole nõus leppima vähemaga. Mõeldes see selgeks iseenda jaoks ja mis veel olulisem, öeldes see kõva häälega välja ka oma teisele poolele, saabus nagu välk selgest taevast see üks ja õige, mis pidi meie koduks saama! :) Ma teadsin, mis ma tahan ja hoolimata sellest, et maja mille välja valisime ei ole esmasel vaatlusel midagi erakordset vastas just see minu tingimuste kõikidele punktidele.
  Täpsemalt asub meie pesa ehk Aaviku talu Anija vallas, pisikeses Partsaare külas, kus elab 31 elanikku :) Tallinnast 35 km kaugusel rahus ja vaikuses, keset metsa ja põldu, just nii nagu ma terve elu unistanud olen!
  Ei saa eitada, et majal on ka puudusi ning maale kolimine tekitab minus kerget hirmu. Lähimad naabrid pole seina taga vaid sajakonna meetri kaugusel, majas pole kanalisatsiooni ning maja vajab suurt tööd enne kui saame seal mingitest mugavustest rääkima hakata. Kuna ka rahalised võimalused on piiratud, võtab kõik aega ning nõuab kannatust. Teisalt, mis saaks olla suurem mugavus kui oma maja, keset vaikust ja rahu? Hommikune kastene muru, niidetud rohu lõhn ja õues kuivanud pesu...meie Nora väikesed paljad varbad muru sees ringi jooksmas ning kohev lumi, mis ei ole tänavatolmuga kaetud...idülliline!

Algustest ja algatustest!

Alustan..algusest! Sellest kuidas me jõudsime oma unistuste koduni, kuidas me selle läbi hea õnne ja raskuste endale saime ning aja jooksul kirjutan ka kuidas sellest maalilisest kohast päris oma hää paiga teeme. Suurimaid asjaosalisi ehk meie pisikest pere tutvustan kunagi hiljem...mitte, et mu imearmas pere oleks vähem oluline kui kõik see, mille ümber blogi keerlema hakkab. Lihtsalt hetkel on asju, mis võivad ununeda kui need kohe kirja ei saa ning kuna kirjutan peamiselt iseendale hilisemaks meenutamiseks, jääb blogi keskmeks eelkõige siiski meie vana maja renoveerimine ja paneelmajade vahelt maale elama minek! Koos kõikide raskuste, edusammude, uute teadmiste ja rõõmudega. Aegajalt sekka vürtsikat pere-ja igapäevaelu 😀😣😅
  ..aga nagu lubatud, siis alustan algusest...
Meie majaotsingud said stardi tegelikult juba eelmise aasta aprillis. Esialgu küll pigem unistamise tasemel aga liiga palju vaba aega tööjuures, rasedusega kaasnev "pesapunumisinstinkt" ja lapse sünd perre, mille tõttu varem või hiljem niikuinii suuremasse pessa oleks pidanud kolima, panid meid asja ka reaalsemalt kaaluma. Seda teadsime me mõlemad, et kui juba siis maja ja praegusest kodust natuke suuremat üleminekukorterit meil ei tule. Öeldakse küll, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas iseendale. Kuid sellisel juhul jätsime me vaenlastele kõik need üürikorterid, mis vahetusid mingil perioodil tihedamini kui aastaajad. Sõbrad saavad meie praeguse hoole ja armastusega ehitatud pesa ning selle ideaalse kolmanda, selle teeme siis lõpuks iseendile 😃
  Esimene maja peale pikki otsinguid, mis tekitas meis suuremaid emotsioone ning mida otsustasime vaatama minna asus Soodla jõe kaldal. Muinasjutuline maja, maalilisel maalapil. Võib öelda, et armastus esimesest silmapilgust...kuni hetkeni kui kohapeal selgus, et maja oli pildistatud suuremaks, ilusamaks, valgemaks. Ruutmeetreid oli vaid kümmekond rohkem kui meie praeguses korteris ning teise korruse välja ehitamise võimalus puudus. Selle kõige juures küsiti raha üpriski palju! Pehmelt öeldes olime kohapeal justkui puuga pähe saanud ja tagasisõit koju toimus vaikuses, hinges pettumus. Teiselt poolt jõudsime tänu sellele suurele pettumusele arusaamani kui väga me oma kodu tegelikult soovime! Järgmised nädalad möödusid seega kinnisvaraportaalides. Küll ühes ja teises, koos ja eraldi, hommikul ja õhtul. Tõstes rahalist piiri, samal ajal langetades nõudmisi tingimuste osas...

...siinkohal jätan kirjutamise hetkel poolikuks. Lootsin täna esimese sissejuhatava postituse ära teha aga kuna teen seda kõike telefoniga, millega toksimine võtab meeletult aega ning kell hakkab minu jaoks liialt palju olema, siis jätkan homme. Ma pole veel isegi õige maja juurde jõudnud oma jutuga, rääkimata sellest, et saaks enne hommikut kirja kogu tralli mis järgnes otsusele, et see on see õige! Loodetavasti on mul neid sissejuhatavaid postitusi aega teha veel ei rohkem ega vähem kui 5 päeva (seda selgitan ka hiljem)

Unistage ja armastage, sest unistused püstitavad eesmärke ning armastus aitab nendeni jõuda!