Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Öeldakse, et kui midagi on meile määratud, siis tuleb see meie juurde ühel või teisel viisil ise. Samamoodi tekkis ka see kinnistu silmapiirile täiesti ootamatult...aga see, mis sealt edasi toimuma hakkas oli küll kõike muud kui "ise tulemine".
  Alustuseks ei tahtnud maaklerile sobida meie poolt pakutud kella-aeg ja pidime seetõttu ära ütlema ühele teisele, kes meid ootas. Kohapeale jõudes olid seal juba kindlad huvilised meid ees ootamas ning enne neid olid käinud ühed veel kindlamad soovijad. Aga ütlen ausalt, et sinna maja ette sõites miski minu sees ütles, et see peab meie omaks saama. Tulgu, mis tuleb!
  Kuulutus oli üles pandud teisipäeval. Reedeks, kui me seda vaatama jõudsime oli huvilisi viis?! Viis huvilist, 3 päevaga, maja ostuks! Seega läks maja enampakkumisele ja kõikidele edasistele huvilistele öeldi lihsalt ära, sest fakt oli see, et üks nende viie hulgast on selle maja tulevane omanik :) Maja oli esiteks odav (arvestamata edaspidiseid renoveerimiskulusid). Teiseks asub see pea 4ha maalapil, kus on nii põllu-kui metsamaad ja väidetavalt kuskil krundil lausa mingi pisike oja/kraav voolamas :) Kolmandaks kui vaadata kinnisvaraturul liikuvaid talusid, mis pole kokku kukkumise äärel, siis on valik pea olematu. Ja seda mitte ainult Harjumaal, vaid üle eesti! Samas on linnast maale minek justkui uus trend ja nõudlus hästi säilinud maamajade järele kasvab iga päevaga.
  Sama päeva õhtul tegime siis oma pakkumise. Muidugi pakuti meid üle aga suutsime asja jälle oma kasuks pöörata. Ja nii see mõneks ajaks jäi, kuni viimasel hetkel pakuti meid ikkagi üle ning maakler oli sellega asja lukku pannud, et maja hind liiga kõrgeks ei läheks. Pisarsilmi olime juba kaotust tunnistanud kui minu meespool otsustas ikkagi veel korra pakkuda. Tunnistan, et me ei kasutanud päris ausaid võtteid ja pakkusime maaklerile omaltpoolt ka väikest boonust, et piire nihutada :) Aga nagu ikka, raha paneb rattad käima...
  Suurele rõõmuhõiskele ja kohapeal hüppamisele (mida ma pole ilmselt lapsepõlvest saati niimoodi omaette olles teinud) järgnes aga väga pingeline nädal, kuna rahaline pakkumine polnud selle väga nõutud kinnistu puhul päris ainus tingimus, vaid luges ka see, kui kiirelt me asjad liikuma suudame panna. Meie olime selleks hetkeks kindlad ainult selles, et meil on laenu saamiseks üpriski soodne seis! Aga ühtegi sammu selle suunas me veel astunud ei olnud ja seega tuli saada kõik asjad korda nädala aja jooksul :) Mis ei tähendanud sugugi ainult laenutaotluse esitamist. Meil oli vaja saada nädala jooksul raamatupidajalt kinnitus, kahe kinnistu hindamisaktid, teha broneerimisleping, leppida kokku notari aeg, et meie praegune korter minu nimele kirjutada (milleks oli vajalik nii mu ema kui isa kohalolek, mis oli omamoodi jabur aga seadused on seadused). Lisaks otsustas meie pangaametnik ühel hetkel, et ta ei vasta nii meile kui maaklerile ja seega jäi nii mõnigi küsimus õhku rippuma, mis lisas omakorda närvipinget. Siis tuli veel välja, et korteri minu nimele kirjutamisest tekib märge kinnisturaamatusse alles 1-2 nädala jooksul ehk siis panga silmis oleme varatud ja see võib kõik vastu taevast lüüa...
  Oma üle-eelmises postituses mainisin, et loodetavasti saan ma neid sissejuhatavaid postitusi teha veel maksimaalselt 5 päeva. Tegelikuses pole need viis päeva veel läbi...ja pingeline nädal kestab. Loodetavasti ei pööra selline ette ruttav oletus meie tulevasest kodust senist õnnestumist meie vastu aga ma tundsin, et tahan kõik emotsioonid algusest peale kirja saada. Õigemini polnud mul algselt sellise blogi kirjutamine seoses koduga üldse plaanis aga selles emotsioonide keerises tundus kirjutamine väga hea väljundina :) Mingil määral aitas mul sellise väljundini jõuda ilmselt ühe tuttava poolt kirja pandud blogi, kus samuti juttu vana talumaja renoveerimisest ning maale elama kolimisest. Seda lugedes ma muidugi ei arvanud, et ise ühel päeval samal teemal kirjutama hakkan :)
  Selle postituse lõpuks tekib ka väikene vastuolu sellega, et kõik mis tulema peab tuleb niikuinii. Mitte üks ainus asi seoses selle majaga pole sujunud mängleva kergusega aga samas oleme me suutnud kõik takistused siiski ületada. Keegi pole öelnud, et päris oma unistuste kodu saamine peab kerge olema, küll on aga iga esmapilgul ületamatu takistusega toime tulek märk, et saatus meid soosib ja tahab, et sellest saaks päris meie oma koht...

Seega oleme positiivsete uudiste ootel :)

Seniks üks pilt meie tulevasest garaažist, saunast ja pihlapuudest õuel. Nagu vanarahvas uskus, siis pihlakas on nõiapuu, mis kaitseb ja ravitseb!