Kes me oleme

  Ja nüüd see kauaoodatud postitus! Ma ei kirjuta väga pikalt ja põhjalikult, sest oma oskuse juures detailidesse laskuda ei jaksaks ükski normaalne inimene seda postitust pärast lõpuni lugeda. Kõigele lisaks ei saa ma igat pisidetaili kõikidega jagada, kuna see ei puuduta ainult mind ning pean arvestama ka teistega. Ja tegelikult ei teeks ma sellist "Kes me oleme" postitust üldse aga me kõik oleme selle ettevõtmise suur osa ning kodust teevad kodu eelkõige ikkagi selle liikmed :) Seega ei saaks sellest ka päris kõrvale hiilida.
  Meie lugu Kristianiga algas 10 aastat tagasi tänu ühistele sõpradele. Üle 5 aasta sellest ajast oleme jaganud ühiseid muresid ja rõõme ning julgen väita, et olen leidnud enda kõrvale parima sõbra ja kaaslase kogu eluks :) Ei, meie minevik ei ole täis ainult positiivseid hetkeid ja oleme ajaga pidanud nii mõnegi päris keerulise takistuse ületama aga see kõik on muutnud meid väga tugevaks meeskonnaks. Nii vanuse kui kogemusega on tulnud oskus teineteisega rääkida, teineteist toetada ja tasakaalustada. Mina oma kärts-mürts iseloomuga lisan vähe (vahest liiga palju) särtsu, samas Kris toob mind oma tasakaalukusega maa peale tagasi ja ausaltöeldes ei kujuta ma ette, et keegi sellega paremini toime tuleks. He's the one!
  Praeguseks hetkeks oleme olnud paar aastat kihlatud ja meie peres elab veel üks armastus. Kohe aastaseks saav imearmas preili, kellel nimeks Nora Ly :) Last planeerisime me oma perre kaua aga tagantjärgi ei oleks ta ilmselt saanudki enam õigemal ajal tulla-olime saanud just oma esimesse päris koju ja pea oli ka noorusehullusest vähe selgem kui aastad varem. Nora on kõike muud kui kerge laps...temaga on algusest peale olnud magamata öid ja päevi. Gaasid, hambad-kõik on käinud väga raskelt ja on olnud hetki kus ma olen täielikult murdumas. See on madalseis, millest ma võiksin pikemalt kirjutada, sest usun siiralt, et kõikusin sünnitusjärgse depressiooni piiril ning tean, et neid naisi on ümberringi palju. See on teema millest ei peaks vaikima aga see ei sobi siia hetkel kuidagi ja panen seega inimestele lihtsalt südamele, et tuleb rääkida kui on raske :) Kui ma poleks suutnud õigel hetkel suud lahti teha, nutaksin ma ilmselt endiselt hommikust õhtuni patja...Jah, asjad olid nii hullud!
  Hoolimata sellest, et Noraga on keeruline on ta suurim õnn ja õnnistus, mis meiega juhtunud on :) Tema naer päästab päeva ja tema siirus muudab iga hetke nii südantsoojendavaks...See kuidas ta hommikul mind juustest sikutab ja ootab seda, et ma silmad avaksin. Kui suur naeratus mulle selle peale kingitakse-lihtsalt selle eest, et ma teen silmad lahti! Kuidas ta rõõmustab nii tühiste asjade peale, millest täiskasvanu enam isegi mõelda ei oska. Kuidas ta suudab ühe väikese hetkega panna kõik halva ununema. Oeh, lapsed on imelised!
  Meie pere neljajalgsed aga sugugi mitte vähemolulised liikmed on kaks emast kassi. Tegelikuses on nad nimetud aga kunagi sai naljaga öeldud, et Juta ja Mari ehk siis praegu tutvustan neid nii :) Üks on 3,5 aastane ja teine mõnekuune. Ka nende näol on sarnaselt teistele selle pere naistele tegemist üpriski suurte hävitusmasinatega aga samas loovad nad diivanil pikutades ja nurru lüües selle mõnusa eheda kodutunde :)
  Ma küll varasemalt lubasin seda postitust kirjutades hirmsat romaani aga tuli välja hoopis lihsamalt. Samas sain kõik öeldud, mida oluliseks pean ja ilmselt selle arvestusega, et jooksvalt räägin meie tegemistes niikuinii polegi tark kõiki kaarte letti laduda :)
Armastage ja olge armastatud...

Eksponeerin uhkelt oma suurimat vara!