Olen jälle kirjutamises pikema pausi teinud (ilmselt tuleb neid kordi veel palju) aga mul on ka paar vabandust varnast võtta. Esiteks on meie väikesel preilil hambad tulemas ja seekord lausa koos verega ning iga ärkveloleku hetk on vaja, et ma temaga mängiks, räägiks, sööks, jalutaks...ehk siis veedaks iga hetke tema lähedal ja temaga koos. Seega pole mul lihtsalt võimalust arvuti taga istuda ja kirjutada aga ausaltöeldes kui tekibki vaba hetk, olen enamasti nii väsinud, et vajun kohe voodisse või üritan kuidagimoodi saada ühelepoole koduste kohustustega. Paraku pole meil ei nõudepesumasinat, pesukuivatit ega robot-tolmuimejat, mis need kohustused minu eest ära teeks. Selle vea me uues kodus kindlasti parandame! Ma olen küll igati seda meelt, et koduse ema töö on hoolitseda kodu, mehe ja laste eest aga vaevalt ükski kodumasin naisi laisemaks muudab. Pigem annab see võimaluse olla veel parem naine ja ema ning võibolla vahest lubada ka hetke iseendale :) Lihtlabane näide...kui Nora magab lõunaund pean ma valima, kas pesen nõud või ennast, sest mõlemat ma tihti ei jõua. Samas ei pesemata nõud ega pesemata naine pole koht kus järeleandmisi teha ja nii lähengi lõpuks lapsega pesema (võite ise ette kujutada, kui palju seda pesemiseks nimetada saab) või loodan, et ootamatuid külalisi ei tule, kuna nõud enam kraanikaussi ära ei mahu. Aga see kõik on vaikselt juba teemast kõrvale kalduv hala!
Asun hoopis oma teise vabanduse juurde, miks ma kirjutanud pole. Nimelt töötab minu teine pool üle lahe ja käib kodus iga kümne päeva tagant. Võite ise arvata, et nendel päevadel kui ta kodus, tahan ma veelvähem arvuti taga istuda kui lihtsalt "lapsevabadel" hetkedel. Eks ma leian ennast aeg-ajalt kiirelt Facebooki piilumas või meili lugemas aga ei teki naljalt sellist hetke, kus oleks oma mõtetega kahekesi ja ennast arvuti taha "lukustaks", et kirjutada. Ja muidugi on kolmekesi olles meie päevad ka natukene tihedmini sisustatud :)
Need vabandused oleks tegelt üpriski hea sissejuhatus minu kaua lubatud "Kes me oleme" postitusele. Jõudsin juba kirja panna selle, kus mu mees töötab ning isegi selle, mis ajuvabade dilemmadega ma koduse emana kokku pean puutuma. Paraku on aga nii, et poen nüüd oma lapsele kaissu. Kell on palju, äratus on vara ja päevad on pikad! Selleks, et see tutvustav ja arvatavasti üpriski pikk postitus kirja saada, pean ma ilmselt mõni päev lõunaune ajal jätma pesemata nii ennast kui nõusid :D Kui ma just aja jooksul muu jutu sees kõiki detaile ära ei maini. Maja teemal ju praegu suurt midagi kirjutada ei ole ja tuleb lihtsalt oodata...esmane suur tuhin on üle läinud ja vaikselt saan juba öösel magada, mitte ei nuputa ööotsa kuhu nurka kraanikauss panna ja kas meil üldse peale majaostu kraanikausiks enam raha on :D Aga esmasest tuhinast hoolimata ei möödu päevagi, kus ma meie tulevasest kodust ei mõtleks või ei arvutaks kaua veel ootama peame...ja muidugi unistused, unistused! Need on suured aga oskus suurelt unistada on varemgi nii mõnegi minu soovi täitnud :)
Unistage ja elage õnnelikult, sest õnn on veeta elu kellegagi, kes nimetab sind oma õnneks! Ja just nii mind täna nimetati.
No comments:
Post a Comment