Kes me oleme

  Ja nüüd see kauaoodatud postitus! Ma ei kirjuta väga pikalt ja põhjalikult, sest oma oskuse juures detailidesse laskuda ei jaksaks ükski normaalne inimene seda postitust pärast lõpuni lugeda. Kõigele lisaks ei saa ma igat pisidetaili kõikidega jagada, kuna see ei puuduta ainult mind ning pean arvestama ka teistega. Ja tegelikult ei teeks ma sellist "Kes me oleme" postitust üldse aga me kõik oleme selle ettevõtmise suur osa ning kodust teevad kodu eelkõige ikkagi selle liikmed :) Seega ei saaks sellest ka päris kõrvale hiilida.
  Meie lugu Kristianiga algas 10 aastat tagasi tänu ühistele sõpradele. Üle 5 aasta sellest ajast oleme jaganud ühiseid muresid ja rõõme ning julgen väita, et olen leidnud enda kõrvale parima sõbra ja kaaslase kogu eluks :) Ei, meie minevik ei ole täis ainult positiivseid hetkeid ja oleme ajaga pidanud nii mõnegi päris keerulise takistuse ületama aga see kõik on muutnud meid väga tugevaks meeskonnaks. Nii vanuse kui kogemusega on tulnud oskus teineteisega rääkida, teineteist toetada ja tasakaalustada. Mina oma kärts-mürts iseloomuga lisan vähe (vahest liiga palju) särtsu, samas Kris toob mind oma tasakaalukusega maa peale tagasi ja ausaltöeldes ei kujuta ma ette, et keegi sellega paremini toime tuleks. He's the one!
  Praeguseks hetkeks oleme olnud paar aastat kihlatud ja meie peres elab veel üks armastus. Kohe aastaseks saav imearmas preili, kellel nimeks Nora Ly :) Last planeerisime me oma perre kaua aga tagantjärgi ei oleks ta ilmselt saanudki enam õigemal ajal tulla-olime saanud just oma esimesse päris koju ja pea oli ka noorusehullusest vähe selgem kui aastad varem. Nora on kõike muud kui kerge laps...temaga on algusest peale olnud magamata öid ja päevi. Gaasid, hambad-kõik on käinud väga raskelt ja on olnud hetki kus ma olen täielikult murdumas. See on madalseis, millest ma võiksin pikemalt kirjutada, sest usun siiralt, et kõikusin sünnitusjärgse depressiooni piiril ning tean, et neid naisi on ümberringi palju. See on teema millest ei peaks vaikima aga see ei sobi siia hetkel kuidagi ja panen seega inimestele lihtsalt südamele, et tuleb rääkida kui on raske :) Kui ma poleks suutnud õigel hetkel suud lahti teha, nutaksin ma ilmselt endiselt hommikust õhtuni patja...Jah, asjad olid nii hullud!
  Hoolimata sellest, et Noraga on keeruline on ta suurim õnn ja õnnistus, mis meiega juhtunud on :) Tema naer päästab päeva ja tema siirus muudab iga hetke nii südantsoojendavaks...See kuidas ta hommikul mind juustest sikutab ja ootab seda, et ma silmad avaksin. Kui suur naeratus mulle selle peale kingitakse-lihtsalt selle eest, et ma teen silmad lahti! Kuidas ta rõõmustab nii tühiste asjade peale, millest täiskasvanu enam isegi mõelda ei oska. Kuidas ta suudab ühe väikese hetkega panna kõik halva ununema. Oeh, lapsed on imelised!
  Meie pere neljajalgsed aga sugugi mitte vähemolulised liikmed on kaks emast kassi. Tegelikuses on nad nimetud aga kunagi sai naljaga öeldud, et Juta ja Mari ehk siis praegu tutvustan neid nii :) Üks on 3,5 aastane ja teine mõnekuune. Ka nende näol on sarnaselt teistele selle pere naistele tegemist üpriski suurte hävitusmasinatega aga samas loovad nad diivanil pikutades ja nurru lüües selle mõnusa eheda kodutunde :)
  Ma küll varasemalt lubasin seda postitust kirjutades hirmsat romaani aga tuli välja hoopis lihsamalt. Samas sain kõik öeldud, mida oluliseks pean ja ilmselt selle arvestusega, et jooksvalt räägin meie tegemistes niikuinii polegi tark kõiki kaarte letti laduda :)
Armastage ja olge armastatud...

Eksponeerin uhkelt oma suurimat vara!

Vabandused ja unistused

  Olen jälle kirjutamises pikema pausi teinud (ilmselt tuleb neid kordi veel palju) aga mul on ka paar vabandust varnast võtta. Esiteks on meie väikesel preilil hambad tulemas ja seekord lausa koos verega ning iga ärkveloleku hetk on vaja, et ma temaga mängiks, räägiks, sööks, jalutaks...ehk siis veedaks iga hetke tema lähedal ja temaga koos. Seega pole mul lihtsalt võimalust arvuti taga istuda ja kirjutada aga ausaltöeldes kui tekibki vaba hetk, olen enamasti nii väsinud, et vajun kohe voodisse või üritan kuidagimoodi saada ühelepoole koduste kohustustega. Paraku pole meil ei nõudepesumasinat, pesukuivatit ega robot-tolmuimejat, mis need kohustused minu eest ära teeks. Selle vea me uues kodus kindlasti parandame! Ma olen küll igati seda meelt, et koduse ema töö on hoolitseda kodu, mehe ja laste eest aga vaevalt ükski kodumasin naisi laisemaks muudab. Pigem annab see võimaluse olla veel parem naine ja ema ning võibolla vahest lubada ka hetke iseendale :) Lihtlabane näide...kui Nora magab lõunaund pean ma valima, kas pesen nõud või ennast, sest mõlemat ma tihti ei jõua. Samas ei pesemata nõud ega pesemata naine pole koht kus järeleandmisi teha ja nii lähengi lõpuks lapsega pesema (võite ise ette kujutada, kui palju seda pesemiseks nimetada saab) või loodan, et ootamatuid külalisi ei tule, kuna nõud enam kraanikaussi ära ei mahu. Aga see kõik on vaikselt juba teemast kõrvale kalduv hala!
  Asun hoopis oma teise vabanduse juurde, miks ma kirjutanud pole. Nimelt töötab minu teine pool üle lahe ja käib kodus iga kümne päeva tagant. Võite ise arvata, et nendel päevadel kui ta kodus, tahan ma veelvähem arvuti taga istuda kui lihtsalt "lapsevabadel" hetkedel. Eks ma leian ennast aeg-ajalt kiirelt Facebooki piilumas või meili lugemas aga ei teki naljalt sellist hetke, kus oleks oma mõtetega kahekesi ja ennast arvuti taha "lukustaks", et kirjutada. Ja muidugi on kolmekesi olles meie päevad ka natukene tihedmini sisustatud :)
  Need vabandused oleks tegelt üpriski hea sissejuhatus minu kaua lubatud "Kes me oleme"  postitusele. Jõudsin juba kirja panna selle, kus mu mees töötab ning isegi selle, mis ajuvabade dilemmadega ma koduse emana kokku pean puutuma. Paraku on aga nii, et poen nüüd oma lapsele kaissu. Kell on palju, äratus on vara ja päevad on pikad! Selleks, et see tutvustav ja arvatavasti üpriski pikk postitus kirja saada, pean ma ilmselt mõni päev lõunaune ajal jätma pesemata nii ennast kui nõusid :D Kui ma just aja jooksul muu jutu sees kõiki detaile ära ei maini. Maja teemal ju praegu suurt midagi kirjutada ei ole ja tuleb lihtsalt oodata...esmane suur tuhin on üle läinud ja vaikselt saan juba öösel magada, mitte ei nuputa ööotsa kuhu nurka kraanikauss panna ja kas meil üldse peale majaostu kraanikausiks enam raha on :D Aga esmasest tuhinast hoolimata ei möödu päevagi, kus ma meie tulevasest kodust ei mõtleks või ei arvutaks kaua veel ootama peame...ja muidugi unistused, unistused! Need on suured aga oskus suurelt unistada on varemgi nii mõnegi minu soovi täitnud :)

Unistage ja elage õnnelikult, sest õnn on veeta elu kellegagi, kes nimetab sind oma õnneks! Ja just nii mind täna nimetati.

Kes kannatab see kaua elab!

  Tean, et kodu soetamise mõistes ei ole meie ootamine veel sugugi kaua kestnud. Sellised tehingud on suured ja ei käi üleöö aga sellegipoolest on praegu see koht, kus vägisi tekib tahtmine küsida, et "kaua võib?" Ei olnud sugugi ammu kui pidin kirjutama, et meie notariaeg edasi lükkus ja nüüd saan veelkord kirjutada, et SEE LÜKKUS EDASI!!? Kui alguses oli pidur meie poolne, siis hetkel on takistused maja praeguse omaniku poolt. Õigemini on seal mingi trall alaealise pärijaga, kelle eeskostjal puuduvad vajalikud paberid ja inimene, kes seda väljastada saab on südametu ning ei tee seda eelisjärjekorras hoolimata sellest, et talle selgitati, et enne talve oleks majja vaja toimetama saada. Tal oli ilmselt savi kuna tema majas on kanalisatsioon ja torud ka ei külmu! :D Ja kui me selle neetud paberi ükskord saame, siis läheb veel 10 pikka päeva enne kui see paber seadusesilmis kehtivaks muutub. Seega, üle kuu aja ootamist!! Ühelt poolt ei muuda peale ühte kuud teine kuu enam midagi aga ei saa salata, et kui midagi niiväga oodata, siis ei ole sellised uudised just "hane selga vesi". Aga nagu pealkiri ütleb, kes kannatab see kaua elab :) Järelikult elame me Aaviku talus ühel päeval pikka ja väga ilusat elu!
  

  Täna üllatas mu kallis mees mind otsusega, et mul oleks ikka uut arvutit vaja (vanaga tegi meie väike põrguline 1-0 ning uut ei lootnud ma majaostu ja autokooli vahel lähiaastatel soovida) seega on lootust, et saab rohkem postitusi ja rohkem pilte. Telefoniga oli isegi ühe lühikese postituse tegemine üksjagu vaevaline ja seetõttu olen edasi lükanud ka seda, et meie segasummasuvilast rääkida aga nüüd luban, et see postitus tuleb...kohevarsti! Ja tulevad ka pildid ja kindlasti mõni video :) Ja tuleb ka see päev, kus ma lähen ja jäädvustan meie uue kodu iga nurga koos kõikide selle vigadega. Kirjeldan oma unistusi ja loodetavasti aja jooksul ka teekonda nendeni.

Seni pikka kannatust!

Käisime täna oma valdusi üle vaatamas...uskumatu aga sellest hetkest kui me maja juurde minna otsustasime hakkas mul kõhus keerama nagu jõuluvana ootaval lapsel :) Tegelikult päris maja juurde me lõpuks ei pääsenudki. See läks minul kuidagi kõrvust mööda ning meespool oli unustanud, et kui seal kedagi toimetamas ei ole, on tõkkepuu ees. Seega otsustasime viisakalt, et broneerimisleping ei anna meile veel õigust sinna omavoliliselt jalutama minna. Sedaenam, et naabritega pole tutvust tehtud ning naabritädi oma pitsuga agaralt hoovi peal valvas...
Käisime siis hoopis kümnekonna kilomeetri kaugusel esivanematel külas :) Ja külastasime ka mehe vanaema ehk Nora vanavanaema, kes kohe aastaseks saavat Norat senimaani näinud ei olnud. Häbi siinkohal meile!

...selle häbiga silmis lõpetan ma selle tegelikult väga toreda pühapäeva ja üpriski lühida postituse... :*

Sammuke edasi. Üks tagasi.

  Uudiseid on nii positiivseid kui (natuke) negatiivseid! Positiivse uudisena siis see, et käisin täna vanematega notari juures ehk olen nüüd ametlikult Tedre korteri omanik :) Tegelikkuses pole ma ennast senimaani kuidagi teisiti tundnud ja minu kodu on see olnud sellest hoolimata, et paber seda ei kinnitanud aga eks natukene uhkem tunne ikka, et saab ise päris oma kinnisvara eest maamaksu maksta.
  Negatiivne uudis tuli täna koos pangaametniku kõnega-meie ärevale nädalale (mis pole tegelikult veel läbi) lisandub neli pikka päeva ootamist. Aga erinevalt senisest ootamisest on need päevad pingevabad ja pole teha muud kui see aeg lihtsalt ära sisustada :) Reaalselt polnud me ju pangast kuulnud muud kui seda, et meil laenu saamiseks soodne seis on. Kindlaks vastuseks oli vaja sada-seitse erinevat allkirja, hindamisakte, pabereid ja seda 5 päeva jooksul arvestusega, et pidime alustama ilma igasuguste teadmisteta täiesti nullist. Kõigele lisaks ei tahtnud meil ükski asi esimese katsega õnnestuda ja koguaeg olid mingid "agad". Aga me saime hakkama!!! Sellega kadus ka suurem pinge ning saabus kindlustunne (mis ühest küljest negatiivse uudise teisest küljest üsna positiivseks muudab) :) Miks siis neli päeva ootamist kui kõik paberimajandus korras? Seda seetõttu, et saime kõigega valmis nii napilt, et viimased paberid alles tänase tööpäeva lõpuks panka jõuavad ning ametliku kinnituse saavad. Paraku tuleb nädalavahetus peale ja ostu-müügilepingu sõlmimine oleks pidanud toimuma esmaspäeva varahommikul, kuid notar ei jõua dokumentidega nii ruttu valmis. Vabast ajast ja nädalavahetuseti kõrgepalgalised ilmselt tööd ei tee nagu ma täna seal kontoris nägin! Kui soovisin notaritasu maksta, siis kaks kohvitassi taga istuvat sekretäri, kes omavahel lobisesid palusid mul istuda ja oodata. Seda siis põhimõtteliselt niikaua kui nad oma "tähtsad" jutud kohvitassi taga lõpetasid :) Aga see on hoopis teine ja üldse mitteoluline teema. Palju olulisem teema on see, et nädala aja pärast võib meie pisikesele perele õnne soovida! Aga miks siis mitte teisipäev või kolmapäev? Sellepärast, et notari juurde koguneb kokku 7 inimest, pluss pangaametnik ja maakler. Üheksa inimese peale pole just väga kerge ühist aega kokku leppida...

See postitus tuli nüüd väga notariaalne ning tuima ja tarka juttu täis aga neutraliseerin seda lähipäevadel. Kuna Aaviku talust nädala aja jooksul ilmselt suuremaid uudiseid tulemas ei ole, siis on paras aeg tutvustada meie praegust segasummasuvilat ja selle viite toredat liiget...ehk siis vähe lõbusamat juttu ka :)

Tähistamiseni!

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Öeldakse, et kui midagi on meile määratud, siis tuleb see meie juurde ühel või teisel viisil ise. Samamoodi tekkis ka see kinnistu silmapiirile täiesti ootamatult...aga see, mis sealt edasi toimuma hakkas oli küll kõike muud kui "ise tulemine".
  Alustuseks ei tahtnud maaklerile sobida meie poolt pakutud kella-aeg ja pidime seetõttu ära ütlema ühele teisele, kes meid ootas. Kohapeale jõudes olid seal juba kindlad huvilised meid ees ootamas ning enne neid olid käinud ühed veel kindlamad soovijad. Aga ütlen ausalt, et sinna maja ette sõites miski minu sees ütles, et see peab meie omaks saama. Tulgu, mis tuleb!
  Kuulutus oli üles pandud teisipäeval. Reedeks, kui me seda vaatama jõudsime oli huvilisi viis?! Viis huvilist, 3 päevaga, maja ostuks! Seega läks maja enampakkumisele ja kõikidele edasistele huvilistele öeldi lihsalt ära, sest fakt oli see, et üks nende viie hulgast on selle maja tulevane omanik :) Maja oli esiteks odav (arvestamata edaspidiseid renoveerimiskulusid). Teiseks asub see pea 4ha maalapil, kus on nii põllu-kui metsamaad ja väidetavalt kuskil krundil lausa mingi pisike oja/kraav voolamas :) Kolmandaks kui vaadata kinnisvaraturul liikuvaid talusid, mis pole kokku kukkumise äärel, siis on valik pea olematu. Ja seda mitte ainult Harjumaal, vaid üle eesti! Samas on linnast maale minek justkui uus trend ja nõudlus hästi säilinud maamajade järele kasvab iga päevaga.
  Sama päeva õhtul tegime siis oma pakkumise. Muidugi pakuti meid üle aga suutsime asja jälle oma kasuks pöörata. Ja nii see mõneks ajaks jäi, kuni viimasel hetkel pakuti meid ikkagi üle ning maakler oli sellega asja lukku pannud, et maja hind liiga kõrgeks ei läheks. Pisarsilmi olime juba kaotust tunnistanud kui minu meespool otsustas ikkagi veel korra pakkuda. Tunnistan, et me ei kasutanud päris ausaid võtteid ja pakkusime maaklerile omaltpoolt ka väikest boonust, et piire nihutada :) Aga nagu ikka, raha paneb rattad käima...
  Suurele rõõmuhõiskele ja kohapeal hüppamisele (mida ma pole ilmselt lapsepõlvest saati niimoodi omaette olles teinud) järgnes aga väga pingeline nädal, kuna rahaline pakkumine polnud selle väga nõutud kinnistu puhul päris ainus tingimus, vaid luges ka see, kui kiirelt me asjad liikuma suudame panna. Meie olime selleks hetkeks kindlad ainult selles, et meil on laenu saamiseks üpriski soodne seis! Aga ühtegi sammu selle suunas me veel astunud ei olnud ja seega tuli saada kõik asjad korda nädala aja jooksul :) Mis ei tähendanud sugugi ainult laenutaotluse esitamist. Meil oli vaja saada nädala jooksul raamatupidajalt kinnitus, kahe kinnistu hindamisaktid, teha broneerimisleping, leppida kokku notari aeg, et meie praegune korter minu nimele kirjutada (milleks oli vajalik nii mu ema kui isa kohalolek, mis oli omamoodi jabur aga seadused on seadused). Lisaks otsustas meie pangaametnik ühel hetkel, et ta ei vasta nii meile kui maaklerile ja seega jäi nii mõnigi küsimus õhku rippuma, mis lisas omakorda närvipinget. Siis tuli veel välja, et korteri minu nimele kirjutamisest tekib märge kinnisturaamatusse alles 1-2 nädala jooksul ehk siis panga silmis oleme varatud ja see võib kõik vastu taevast lüüa...
  Oma üle-eelmises postituses mainisin, et loodetavasti saan ma neid sissejuhatavaid postitusi teha veel maksimaalselt 5 päeva. Tegelikuses pole need viis päeva veel läbi...ja pingeline nädal kestab. Loodetavasti ei pööra selline ette ruttav oletus meie tulevasest kodust senist õnnestumist meie vastu aga ma tundsin, et tahan kõik emotsioonid algusest peale kirja saada. Õigemini polnud mul algselt sellise blogi kirjutamine seoses koduga üldse plaanis aga selles emotsioonide keerises tundus kirjutamine väga hea väljundina :) Mingil määral aitas mul sellise väljundini jõuda ilmselt ühe tuttava poolt kirja pandud blogi, kus samuti juttu vana talumaja renoveerimisest ning maale elama kolimisest. Seda lugedes ma muidugi ei arvanud, et ise ühel päeval samal teemal kirjutama hakkan :)
  Selle postituse lõpuks tekib ka väikene vastuolu sellega, et kõik mis tulema peab tuleb niikuinii. Mitte üks ainus asi seoses selle majaga pole sujunud mängleva kergusega aga samas oleme me suutnud kõik takistused siiski ületada. Keegi pole öelnud, et päris oma unistuste kodu saamine peab kerge olema, küll on aga iga esmapilgul ületamatu takistusega toime tulek märk, et saatus meid soosib ja tahab, et sellest saaks päris meie oma koht...

Seega oleme positiivsete uudiste ootel :)

Seniks üks pilt meie tulevasest garaažist, saunast ja pihlapuudest õuel. Nagu vanarahvas uskus, siis pihlakas on nõiapuu, mis kaitseb ja ravitseb!

...jätkan siis sealt kus öösel pooleli jäi...

Nagu mainisin, siis tingimused, mis enda tulevasele kodule seadsime jäid mingil hetkel tahaplaanile. Kohandasime neid nii-ja naapidi, vaadates ka kõike seda, mille alguses oleksime välistanud, kuid hoolimata piiride nihutamisest me seda sobivat ei leidnud. Liiga kallis, liiga logu, liiga kaugel, liiga väike, liiga suur, liiga valmis! Selliste vabanduste saatel sain ma aru, et ma olen valmis ootama niikaua kui vaja aga ma pole nõus leppima vähemaga. Mõeldes see selgeks iseenda jaoks ja mis veel olulisem, öeldes see kõva häälega välja ka oma teisele poolele, saabus nagu välk selgest taevast see üks ja õige, mis pidi meie koduks saama! :) Ma teadsin, mis ma tahan ja hoolimata sellest, et maja mille välja valisime ei ole esmasel vaatlusel midagi erakordset vastas just see minu tingimuste kõikidele punktidele.
  Täpsemalt asub meie pesa ehk Aaviku talu Anija vallas, pisikeses Partsaare külas, kus elab 31 elanikku :) Tallinnast 35 km kaugusel rahus ja vaikuses, keset metsa ja põldu, just nii nagu ma terve elu unistanud olen!
  Ei saa eitada, et majal on ka puudusi ning maale kolimine tekitab minus kerget hirmu. Lähimad naabrid pole seina taga vaid sajakonna meetri kaugusel, majas pole kanalisatsiooni ning maja vajab suurt tööd enne kui saame seal mingitest mugavustest rääkima hakata. Kuna ka rahalised võimalused on piiratud, võtab kõik aega ning nõuab kannatust. Teisalt, mis saaks olla suurem mugavus kui oma maja, keset vaikust ja rahu? Hommikune kastene muru, niidetud rohu lõhn ja õues kuivanud pesu...meie Nora väikesed paljad varbad muru sees ringi jooksmas ning kohev lumi, mis ei ole tänavatolmuga kaetud...idülliline!