Alustan..algusest! Sellest kuidas me jõudsime oma unistuste koduni, kuidas me selle läbi hea õnne ja raskuste endale saime ning aja jooksul kirjutan ka kuidas sellest maalilisest kohast päris oma hää paiga teeme. Suurimaid asjaosalisi ehk meie pisikest pere tutvustan kunagi hiljem...mitte, et mu imearmas pere oleks vähem oluline kui kõik see, mille ümber blogi keerlema hakkab. Lihtsalt hetkel on asju, mis võivad ununeda kui need kohe kirja ei saa ning kuna kirjutan peamiselt iseendale hilisemaks meenutamiseks, jääb blogi keskmeks eelkõige siiski meie vana maja renoveerimine ja paneelmajade vahelt maale elama minek! Koos kõikide raskuste, edusammude, uute teadmiste ja rõõmudega. Aegajalt sekka vürtsikat pere-ja igapäevaelu 😀😣😅
..aga nagu lubatud, siis alustan algusest...
Meie majaotsingud said stardi tegelikult juba eelmise aasta aprillis. Esialgu küll pigem unistamise tasemel aga liiga palju vaba aega tööjuures, rasedusega kaasnev "pesapunumisinstinkt" ja lapse sünd perre, mille tõttu varem või hiljem niikuinii suuremasse pessa oleks pidanud kolima, panid meid asja ka reaalsemalt kaaluma. Seda teadsime me mõlemad, et kui juba siis maja ja praegusest kodust natuke suuremat üleminekukorterit meil ei tule. Öeldakse küll, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas iseendale. Kuid sellisel juhul jätsime me vaenlastele kõik need üürikorterid, mis vahetusid mingil perioodil tihedamini kui aastaajad. Sõbrad saavad meie praeguse hoole ja armastusega ehitatud pesa ning selle ideaalse kolmanda, selle teeme siis lõpuks iseendile 😃
Esimene maja peale pikki otsinguid, mis tekitas meis suuremaid emotsioone ning mida otsustasime vaatama minna asus Soodla jõe kaldal. Muinasjutuline maja, maalilisel maalapil. Võib öelda, et armastus esimesest silmapilgust...kuni hetkeni kui kohapeal selgus, et maja oli pildistatud suuremaks, ilusamaks, valgemaks. Ruutmeetreid oli vaid kümmekond rohkem kui meie praeguses korteris ning teise korruse välja ehitamise võimalus puudus. Selle kõige juures küsiti raha üpriski palju! Pehmelt öeldes olime kohapeal justkui puuga pähe saanud ja tagasisõit koju toimus vaikuses, hinges pettumus. Teiselt poolt jõudsime tänu sellele suurele pettumusele arusaamani kui väga me oma kodu tegelikult soovime! Järgmised nädalad möödusid seega kinnisvaraportaalides. Küll ühes ja teises, koos ja eraldi, hommikul ja õhtul. Tõstes rahalist piiri, samal ajal langetades nõudmisi tingimuste osas...
...siinkohal jätan kirjutamise hetkel poolikuks. Lootsin täna esimese sissejuhatava postituse ära teha aga kuna teen seda kõike telefoniga, millega toksimine võtab meeletult aega ning kell hakkab minu jaoks liialt palju olema, siis jätkan homme. Ma pole veel isegi õige maja juurde jõudnud oma jutuga, rääkimata sellest, et saaks enne hommikut kirja kogu tralli mis järgnes otsusele, et see on see õige! Loodetavasti on mul neid sissejuhatavaid postitusi aega teha veel ei rohkem ega vähem kui 5 päeva (seda selgitan ka hiljem)
Unistage ja armastage, sest unistused püstitavad eesmärke ning armastus aitab nendeni jõuda!
